EE, OOTD

NVMBR

 

 

 

 

mantel, sall – ZARA; püksid, müts, kindad – H&M, seljakott – ESPRIT

 

 

Ma saan järjest rohkem aru, kui väga mul oli vaja seda niinimetatud puhkust sügise alguses. Kuigi puhkus oli kogu aeg jõuetuna voodis olla, sest isegi pooletunnine jalutuskäik võttis täiesti läbi, siis sain üle pika aja olla oma mõtetega täiesti üksi ja see mõjus nii hästi, mul oli vaja seda aega, aega mõtteid koondada, panna prioriteedid paika, seadistades neid vajaduse korral ümber. Osa minust eeldab endiselt, et teistel on kerge, et neil läheb hästi ja nad teavad täpselt, mida nad tahavad ja isegi kui nad ei tea, siis nad on nii coolid ja effortlessly luckyd, et mängivad selle lahedalt välja. See osa minust on muidugi väiksem kui see teine, kes on aru saanud, et kõigil on probleeme, lihtsalt ühed varjavad neid paremini kui teised. Iseasi, kas viimane hea omadus on. Mul ei olnud plaanis seda postitust nii sügavamõtteliseks kergelt eneseabi järelmaiguga tervikuks kirjutada.

 

Aga tegelikkus on see, et mind motiveerivad ambitsioonikad ja särtsakad inimesed. Inimesed, kes reaalselt pingutavadon kirglikud ja närivad end alati läbi lootusetuna näivatest olukordadest. Inimesed, kes mõistavad, et ei edu ega läbikukkumine pole lõplik. Viimane on sel aastal nii vabastavalt mõjunud. See teadmine, et ma reaalselt võin eksida ja see on okei, et väiksemgi eksimus ei tee minust automaatselt “läbikukkunud” sildiga inimest. Sama on teadmisega, et ma ei saa võtta vastutust teiste emotsioonide ja tegude eest või nende muutmise eest. Milline pingelangus, päriselt ka. See kõlab lugedes iseenesestmõistetavana, aga mul võttis nii mõnigi 21 aastat aega, et sellest reaalselt aru saada, et see teadmine reaalselt jõuaks kohale ning kui see juhtus, oli see võimas.

 

 

Teisalt, kriitika. Miks on niivõrd levinud see arvamus, et kriitika on paha? Et kriitika on sildi või staatuse “läbikukkuja” kinnitaja. Just viimasel ajal olen aru saanud, et konstruktiivne kriitika on pea kõike muud kui seda. Kriitika ja kriitika on kaks eri mõistet, ilmselgelt. Ma ei oleks selles kohas, kus ma praegu olen, kui ma poleks rohkem kui mitu korda eksinud ja kohati ka kriitikat vastu võtnud. See niinimetatud praegune koht on ausalt öeldes päris hea ja läheb aina paremaks.

 

 

Mul on reaalselt välja kujunenud sihid. Mu elu ei ole piinlikult ülidetailselt üles kirjutatud punktiirjoonega plaan, jumal tänatud, sest see oleks lihtsalt suuresti mõttetult valede eelduste seadistamine.  Teadmatus on loomulik. Mul on ambitsioonid, mille nimel ka töötan. Mul on lõputöö teema, mis mind reaalselt huvitab ja millest ma päriselt ka tahan kirjutada! Mulle meeldib mu töö, sest lisaks inimlikule kohtlemisele (olles kuulanud teiste sarnaste töökohtade kogemustega inimeste muljeid, siis ausalt ka, see pole liialdus) on superluks kollektiiv. Varsti lahkun korraks Tartust ja töötan taas kolm nädalat tõlgina/saatjana inimestega, kes kohalikku ja inglise keelt ei oska. Viimane kord oli see väga kihvt kogemus ja sain aru, et suuline tõlge on tulevikus minu jaoks. Ma pole nii loominguline olnud juba väga ammu. Olen viimasel ajal end nii palju harinud videomontaaži ja fototöötluse alal. Ja need on ainult selle hooaja ettevõtmised! Muidugi on need hetked, kus ei ole hea, vahel kohe üldse mitte. Duh! Aga ülejäänu ei ole kohe üldse mitte selline ja kaalub need kindlasti üles.

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.