EE

LOS ANGELES

Jaanuari keskel lendasin esimest korda elus Kaliforniasse, üksinda. Mu kõige kaugem sihtpunkt oli seniks olnud Egiptus vanematega, kui ma kuuendas klassis olin ehk kuigi olin viimasel ajal reisinud küll üksi või kellelegi külla, jäi see siiski Euroopa piiridesse. Miks Kalifornia?


Umbes aasta tagasi selgus, et mu sõbranna, kellel Šotimaal olin juba külas käinud, veedab vahetusaasta Santa Barbaras. Lisaks on meie korporatsioonil koondis Kalifornias. Mõtlesin need kaks omavahel ühendada ja nii ma avastasingi end mõned kuud ja paar Venti cappuccinot hiljem Stockholmis Arlanda lennujaamast, sihtpunktiks Los Angeles.

Olin eelnevalt ühendust võtnud meie väliskoondise vilistlastega, kellele ma olen väga tänulik, sest sain nendelt öömaja ning lisaks sõidutati mind autos mööda linna, jagati põnevaid muljeid ja näidati kohti, mida ma üksinda poleks eales üles leidnud. Mulle tuldi isegi lennujaama järgi ja esimese asjana sõitsime ookeani äärde päikseloojangut vaatama. Hoolimata magamata ööst, millele lisandus kaksteist tundi lennukis ja kümnetunnine ajavahe, olin täiesti ärkvel ja imetlesin seda vaadet, uskumata, et olengi maailma teises otsas ja peaaegu kõik mu kõige lähedasemad inimesed on minust nii kaugel.

Iga päev sõitsin Uberiga valitud sihtpunkti, vaatasin ringi, avastasin, kogesin ning kui õhtul väsinuna koju jõudsin, ootasid mind õhtusöök, kohalikud veinid ning vestlused meie vilistlasega, kellega oli alati, millest rääkida. Näiteks kui telekast tuli parasjagu USA 20. sajandi ajaloo tippsündmusi käsitlev lühidokkfilm ja parasjagu näidati JFK või “I have a dream” klippe, siis järgnesid sellele kohe meenutused, kus tema parasjagu oli ning kuidas see kõik tol hetkel tundus. Seda oli väga sürreaalne kuulata. Dokkfilmid ja ajastule vastavaid raamatuid on alati põnev avastada, ent rääkida inimesega, kes seda kõike on läbi elanud, on hoopis teine. Kui nägin ajaleheväljalõikeid 1950. aastatest nagu “Estonian refugees find happiness in local cotton farm” ja kuulsin, kuidas Läände minek reaalselt välja nägi, oli see midagi väga erilist. Ometi oli tegemist inimesega, kes ei kujutanud elu ette ilma iPhone’i ja iPadita ning rääkis, kuidas füsioterapeudi poolt määratud harjutused on ikka liiga lihtsad. Veendusin taas, et tervislikud eluviisid, töökus ja positiivne mõttelaad – enda eest hoolitsemine – on selge mõistuse ja tervise alusteks.

Ühistranspordiga sõitsin kokku kaks korda ja sellest piisas, ülejäänud aja liikusin ringi Uber Pooliga. Kusjuures kui üks mu Uberi autojuhtidest kuulis, et sõitsin Inglewoodist Hollywood Boulevardile ja veel tagasi, küsis ta, kas mulle meeldib ääre peal elada (ma ei leidnud paremat vastet, living on the edge). Olin üllatunud, sest peale paari  bussis iseendaga rääkiva inimese oli see bussisõit nagu iga teine, lihtsalt veelgi tüütult venivam.

Ilmselgelt oli mul närv sees, eelkõige sellepärast, et reisisin käsipagasi ja retseptiravimitega. Olles arstidega konsulteerinud, teadsin, et kõik minust olenev on tehtud ja paberimajandus korras. See oli minu jaoks üks reisi põhilisi õppetunde: tee kõik endast olenev, kindlustused jm, ent ülejäänu osas muretsemine ei muuda midagi ja on seega täiesti mõttetu. Näiteks jäi mul tagasi lennates esimene lend kaks tundi hiljaks ja lisaks teatati mulle, et minu tolleks hetkeks lisapagas oli vaja Stockholmis uuesti registreerida, kuna lendasin eri firmadega. Saingi aru, et reisikindlustus oli mul tehtud ja minu muretsemine ei pane lennukit kiiremini kohale jõudma, seega lasin end vabaks, olin kõigeks valmis ning kohale jõudes oli Stockholmi lennujaam nii tühi, et aega jäi ülegi.

Reisi üheks negatiivsemaks pooleks oli asjaolu, et koju jõudes avastasin, et kahe nädala jooksul filmitud klippidest kokku pandud videomontaaž tuli välja oluliselt halvem, kui ma oleks tahtnud. Tõsi, olen sisuloome osas enda suhtes väga nõudlik. Olin enne reisi ostnud endale uue hübriidkaamera ning sellega edukaid katsetusi vlogide näol teinud, ent jah… ilmselgelt olin pettunud, midagi sai küll kokku monteeritud, aga sellegipoolest.

Suure tõenäosusega tuleb sellele postitusele järg, sest mida rohkem kirjutan, seda rohkem meenub, mida peaks veel lisama.
Teist osa Kaliforniast ja Santa Barbarast saad lugeda siit.

Leave a Reply

Your email address will not be published.