EE

SANTA BARBARA

 

Olles veetnud pea nädala Los Angeleses, oli ühel vihmasel hommikupoolikul aeg tellida endale järjekordne UberPool ja sõita Greyhound Stationisse. Buss jäi hiljaks ja bussijaamas aja surnuks löömine polnud just kõige meeldivam ajaviide. Paar tundi hiljem aga avastasin end Kalifornia 101’lt ehk osariigi kõige ilusamalt maanteelt, sest vasakul oli ookean ja paremal mäed. Päike paistis ja selle vaatepildi ilu võttis ausalt öeldes hingetuks.


Mari Liis tuli mulle bussijaama vastu, läksime sööma kohalikku dinerisse ning pärast jalutasime linnas ringi. Santa Barbara on väga hubane ja kodust tunnet tekitav linn, pärast nädalat LAs oli hea seal niisama lõõgastuda ja jalutada ringi punaste kividega sillutatud teedel, mida ümbritsesid jõulutuledega kaunistatud palmipuud. Kusjuures ühe suure purskkaevuni jõudes avastasime, et seal olid elus kilpkonnad! See nägi väga armas välja, samas mul tekkis küsimus, kas ikka on okei elus loomi sellises keskkonnas hoida, aga arvatavasti keegi nende eest hoolitseb, parem oleks.

Läksime kohalikku World Marketisse ja ostsime endale õhtuks veini, olin ammu tahtnud Kalifornia toodangut proovida. Kuigi õhtul oli võimalus meil tutvuda kohaliku tudengieluga ja peole minna, tundsime mõlemad, et oleme selleks liiga väsinud: Mari Liis intensiivsest koolinädalast ja mina endiselt ajavahest. Kusjuures ajavahe andiski end tunda nii, et olin õhtuks enne südaööd väga väsinud ja ärkasin hommikuti keskmisest oluliselt varem. Ma ausalt öeldes ei mäleta, millal mu unerežiim nii korras oli – võib-olla põhikooli alguses? Igatahes jäime “koju” ja meil oli väga lõbus, jutustasime poole hommikuni, sest muljeid, mida jagada, oli mõlemal väga palju! Kalifornia veinid on just parasjagu mahedad.

Järgmisel päeval läksime linna avastama. Kõigepealt käisime kohalikus missioonikirikus (Mission Santa Barbara), kust avanes panoraamiline vaade ookeani suunas. Seejärel jalutasime linna tagasi punaste kividega sillutatud teedel, palmipuude ja kohalike elanike aedades kasvavate tsitrusepuude taustal. Kusjuures samal päeval oli toimunud naistemarss ehk linnas oli palju erkroosades platvormkingades või plakatite loosungite tõttu silmatorkavaid naisi.

Kogu aeg oli tunne, nagu viibiksin Mehhikos: maju kaunistasid värviliste mosaiikidega detailid. Ainuüksi linnas ringi jalutamine oli nii ilus, muidugi ma ei kujuta ette, kui kallis seal elada oleks, sest hiljem räägiti mulle ka LAs, et seal elavad ainult väga rikkad. Mari Liis rääkis samuti, et USAs elamine on meeletult kallis: lisaks kõigele muule õppemaksud, Eestiga võrreldes kolossaalsed ühikate hinnad, mille kuumaksu eest saaks Tallinnas luksuslikes tingimustes  elada, ebareaalne. Tundsin, et Eestis tudeng olla on selle kõrval ülisäästlik. Pärastlõunal läksime Maakonna kohtumajja, mille torni tipust avanes 360-kraadine miljoni dollari panoraamvaade linnale, mägedele ja ookeanile. Ma ei mäleta, kui kaua ma seal olin, pildistades ja filmides erinevate nurkade alt, kust ikka kõige paremaid võtteid saaks.

Pühapäeval oli aeg tagasi sõita, buss hilines jälle (ajataju – halloo?). Õhtupoolikuks olin tagasi LAs, kus sadas endiselt vihma. Minul aga oli seljataga päikseline nädalavahetus täis unustamatuid muljeid, lisaks pea ja kaamera mälukaart täis maalilisi kaadreid.

 

Kes minu Kalifornia reisi esimest osa pole lugenud, saab seda teha siit.

Leave a Reply

Your email address will not be published.