EE, Lifestyle

Ma kolisin Prantsusmaale – I moved to France – part I

 

Kolisin väiksesse mereäärsesse linna, ligikaudu kolm-neli tundi kiirrongiga Pariisist, natuke üle 600 km. Kõik on läinud nii kiiresti ja kogu aeg on tegevust olnud. Ma arvasin, et üks hetk tuleb suur “ma kolin välismaale” tunne, aga ei, kõik on väga sujuvalt läinud. Kolm nädalat pole ehk kõige pikem aeg kõigega harjumiseks, aga kirjutan üldisemalt, kuni mul veel vaba aega on.

Korterist

Rong jõudis Bresti kell pool kümme õhtul just siis, kui päike vaikselt loojuma hakkas. Millegipärast arvasin, et oleks hea mõte jalutada oma uude koju kahe kilomeetri kaugusele, kahe suure kohvriga, et oma tulevast kodulinna paremini tundma õppida. Võib-olla olin Pariisis päiksepiste saanud. Kui suur oli kergendustunne, kui jõudsin kohale ja kõik oli päris! Üks on veenduda, et potentsiaalne kodu on Google Mapsis olemas, kodulehekülg ning omanik usaldusväärne. Hoopis teine tunne on päriselt kohale jõuda ja seda kõike päriselt kogeda ning seda eriti teise riiki kolides.

Minu praegune kodu ei ole ülikoolilinnakus, kuigi majas elab palju tudengeid. Kodukoha leidmine oli arvatavasti kõige suurem stressiallikas mu jaoks ning siinne ühikate kandideerimissüsteem…  ma ei mäleta enam mitmesse kohta ma endale eraldi konto pidin tegema. Kui 11. juulil ühikasse avalduse saatsin, lubati mulle paari tööpäeva jooksul vastata. Paar nädalat hiljem ei olnud vastust ikka tulnud ja ilmselgelt vaatasin juba mujale, kuni leidsin lõpuks sobiva koha. Hinna-kvaliteedi suhe tundus – ja on – korralikult paigas, helistasin omanikule, uurisin, lasin endale lepingu saata enne, kui mingeid garantiirahasid üle kandsin ja kodu oli vähem kui kahe tunniga olemas.

Meil on korteris neli magamistuba, suur ühisköök-elutuba-söögituba ja vannituba. Kusjuures koristusgraafik on vastavalt tubadele kodukorras kirjas ja vastavad trahvid ka – väga süstemaatiline. Koristustarbed, vahendid ja restid on eraldi suures konkus, mis mulle kohutavalt meeldib! Paar väikest rõdu on samuti. Minu lemmikosa – suur voodi – teeb varahommikused äratused natuke raskemaks. Kujundus on mõnusalt IKEA skandinaavialiku minimalismi segu, avarust ning valgust jagub. Mu korterikaaslased – kaks prantslannat ja üks šotlanna – on sarnastelt erialadelt ja jututeemasid jagub korralikult – eile toimus “Prantsusmaal nii, Šotimaal nõnda ja Eestis sedasi” vestlusring.

Natuke koolist

Erialast ja õppimisest on eraldi postitus kirjutatud peagi avaldamiseks, sest kuigi mõtlesin selle siia ühendada, tuli teksti ja jagamisväärset materjali korralikult, aga sissejuhatusena… Õpin rahvusvaheliste projektide juhtimist prantsuse ja inglise keeles. Minu kallak on kultuur ja kommunikatsioon ning süvendatult juhtimise- ja ettevõtluse, majanduse ja juura õppimine kolmanda keele asemel. Kui sügissemestri ainekava on äärmiselt tihe, siis kevadel polegi õppetööd, vaid projekt, mille kohta kuuleme järgmisel nädalal loodetavasti rohkem. Täpsem speatsialiseerumine või suund? See tuleb ise leida. Mainin, et esimese nädalaga kogunes mulle kahe aine peale ilma liialduseda 40 lehekülge konspekti puhtalt õppejõu jutu põhjal, seega niisama lebotamist õnneks pole ja kõik ained on sisukad ja hästi kavandatud.

 

I moved to a little seaside town around three-four hours from Paris, a little over 600 km. Everything has happened so quickly and there’s always something to do. I was pretty sure I’d have the big “oh my I’m moving abroad” moment but nope. Everything’s been running really smooth and even though three weeks isn’t that much to get the real idea of everything, I’ll still share some impressions while I still have time.

Home Sweet Home

My train arrived to Brest half past nine in the evening just when the sun was about to set. For some I reason, I found it reasonable to walk home for two kilometres with my two large suitcases – guess I got a sunstroke or something in Paris. However I was so relieved to find that the flat was real. I know this sounds weird, but it’s one thing to check it on Google Maps and make sure the website and the owner are legit. And then, it’s a totally different feeling to actually arrive on the spot and feel it, especially when moving abroad.

My current home isn’t a part of campus, although there are a lot of students in the building. Finding a place was probably the most stressful part of it all and the local uni accommodation system didn’t make it any easier. When I sent my application out on July 11th, they promised to respond within a few working days. As I still didn’t have a reply two weeks later, I was obviously looking elsewhere, until I finally found a home! The value for money seemed – and is – more than suitable, so I called the owner, checked the website, reviews and all, got a contract before I wired any money. Less than two hours later, I had a home!

Our flat has four bedrooms, a large living-dining-kitchen area and a bathroom. The cleaning schedule is fixed in my contract – a room for each week – with fines if not applied – very systematic! All the cleaning equipment is in a separate cupboard area which I really appreciate! There are also a few tiny balconies and my favourite part – a large bed, makes those early mornings a little bit more difficult. All in all, the interior is a nice mix of Scandinavian IKEA style with large windows and beautiful light. Two of my flatmates are French girls and there is also a girl from Scotland. We’re in similar fields so we always have topics to discuss. Yesterday, we had the stereotypical comparison between Estonia, France and Scotland.

A few words about my studies

I have a separate post ready to be published about studying, because even though I planned on integrating it here, it still turned out there is so much I want to share, but as a general introduction… I am studying International Project Management in French and English. My domain is Culture and Communication and instead of a third language, our group has intensive courses in Management, Business, Economics and Law. Even though we have a lot of classes in the Autumn, our Spring semester is only focused on our project, which we’ll know more about next week. A more specific specialisation you might ask? Well, you have to find it yourself! Let me just mention that in the first week and only with two subjects, I somehow managed to write 40 pages of notes just based on our professors’ lectures, since all classes are very comprehensive and thoroughly planned.

 

 

Mereäärne linn

Kui suvel Tallinnas disaineri töövarjuks käisin, küsis ta klient minu käest “Oota kas sa lähed siis Pariisi või… Prantsusmaale?”. Seda minagi, sest kui kuulsin Brestist esimest korda, tekkis kohe mereäärse maaelu külapilt silme ette, sest “kõik mis ei ole Pariis või Nizza on la campagne” – eelarvamusi kui palju, need on kurjast.

Kohale jõudes avastasin, et Brest on oluliselt suurem ja ilusam eelarvamusest ja kodust jalutab kooli või kesklinna ligikaudu paarkümmend minutit minu kiirkõnni tempos. Peatänava poed on väga hästi varustatud – loe: Sephora’s oli Fenty Beauty tooteid korralikult. Kusjuures toit ei ole siin üldsegi mitte kallis, kui liha välja arvata. Eesti vegan ja soja-lettide asemel on bio ja halal. Võttes arvesse miinimumpalka (1200) ja elukallidust, saab siin kandis väga hästi ära elatud. Väga tavaline on ka, et poodides on pooleteise tunni pikkused lõunapausid.

Mõned linnaosad näevad San Fransisco’likud välja palmipuude, värviliste majade ja järskude kallakutega. Kusjuures palmipuid on siin korralikult, mis mind Lääne-Prantsusmaa puhul üllatas. Talvel pidid temperatuurid nulli lähedal püsima.

Nädal aega tagasi käisime mere ääres matkamas, veerand tundi autosõitu linnast. Kui kohale jõudes sadas vihma, siis mõni hetk hiljem paistis päike – ja milline vaade! Mulle meeldib, et lisaks merele on siin palju rohelust ja parke, jalutada saab korrralikult. Siiani olengi igale poole ainult kõndinud. Arvatavasti see muutub, kui temperatuurid langevad.

A seaside town

When shadowing a fashion desingner in the summer, one of her clients asked me whether I was moving to Paris… or to France? I get it, because when I first heard of Brest, I rapidly imagined a sea and countryside life since “everything outside Paris and Nice is la campagne” – how much prejudice and how stupid is that.

 

When arriving on the spot, I realised that Brest was a lot bigger and more scenic, it actually takes me twenty minutes to walk to the city or to school with my quick pace. The high street shops are well furnished, by which I mean they have a proper stock of Fenty Beauty. I was surprised to find the food isn’t really that expensive if you leave out the meat. Here, the vegan and soy products have been replaced with everything bio and halal. So far, everything’s pretty affordable. Oh and another common thing: two hour lunch breaks in the shops.

A lot of streets look somewhat San Francisco like with the palm trees, colorful houses and inclined streets. By the way I was really surprised to find palm trees here. Apparently the winters here are pretty mild around zero.

A week ago, we went for a seaside hike just twenty minutes from our place. It was raining when we first arrived, but within a few minutes, the sky cleared out and the view was breathtaking. I really like that there is a lot of lush areas, parks and gardens here and so far, I have never taken any public transport, however I’m pretty sure that will change when it gets colder.

   

 

Ja mida edasi?

Kuigi ma alles tulin siia… Mida rohkem on mul tegevust, seda rohkem on mul motivatsiooni kirjutada, pildistada ja tuleb rohkem postituste ideid. Kui siht on silme ees ja vaba ehk niisama aega on vähem, muutub see aeg eriti kalliks – või midagi sellist.

Hetkel on veel vaba aega, mida olen kasutanud erinevate online kursuste lõpetamiseks. Osa minust tahab ja planeerib juba kevadsemestrit, vaatab praktikakohti, uurib, on rahutu ja tahaks juba, et kõik oleks paigas. Stopp – see on hetk, kus tuleb olla siin ja praegu – võtta ja õppida, olla, kogeda.

So what’s next then?

I know, I know, I’ve only just arrived here. The more I have to do, the more I have ideas to write about. When you know what you want and you actually have less time to chill, that time becomes all the more valuable.

I still have some spare time that I’ve been using for different online courses. A part of me already wants to and is planning the Spring semester, looking at internships, being restless and wants everything to be organised already. Stop – this is the moment to be here now – to take it all in, to learn, to experience.

 

 

 

(1) Comment

  1. […] tänulik kõikide nende kogemuste, õppetundide ja sõprade eest. Tundsin siiski, et nüüd on aeg mujale vaadata. Otsisin programmi, mis oleks seotud minu isiklike eelistuste, oskuste ja […]

Leave a Reply

Your email address will not be published.